Eile oli see kurb päev, kui Rahel meie seast lahkus. Küll mitte Tallinnast, sest seda teeb ta umbestäpselt 2,5h pärast, aga tiklased teda rohkem ei näe. Terve see nädal oli uskumatult tore ja lõbus ja lollusi täis ja ma olen nii õnnelik et see kõik võimalik oli.
Igastahes, eile käisime peale tunde Maria juures Raheli, Brigitta ja Anuga. Me laulsime kõva häälega teleka ees kõige hirmsamaid laule ja vaatasime kõige kahtlasemat filmi ja sõime hästi palju rämpstoitu ja tegime kõige kahtlasemaid pilte ja... ja... ma rohkem ei räägi, sest need ülejäänud asjad jäävad Maria koduseinte vahele. Kuid kuidagi ikka suutis kurbus meie hinge pugeda ja meenutas kõiki halbu asju. Aga nagu ma kõigile meelde tuletasin, kõik saab korda ja kõik läheb hästi ja minu ja Raheli jaoks tuleb järgmine nädal peaaegu sama awesome.
Peaksin nüüd vist toa ära koristama ja kõik ära õppima enne kui Tartu poole teele asun, aga arvatavasti lõppeb see kõik sellega, et ma istun arvuti ees pool päeva ja söön need Ferrero Rocherid ära mis vanaema mulle just tõi, ja kunagi keset päeva vean end välja, Brigittaga kokku saama ja siis terve öö jälle arvutis ja homme u tund aega enne bussi väljumist hakkan pakkima jne. Usual me.
(Mu vanaema on nii tark, mul said just neljapäev kõik ferrero rocherid kommikarbist otsa, ja nüüd ta tõi uued. nomnom)
No comments:
Post a Comment