Kohuke kohuke külmikus, kes on pakseim kogu maal? Ikka sina, Ronja, ikka sina.

Eile oli see kurb päev, kui Rahel meie seast lahkus. Küll mitte Tallinnast, sest seda teeb ta umbestäpselt 2,5h pärast, aga tiklased teda rohkem ei näe. Terve see nädal oli uskumatult tore ja lõbus ja lollusi täis ja ma olen nii õnnelik et see kõik võimalik oli.

Igastahes, eile käisime peale tunde Maria juures Raheli, Brigitta ja Anuga. Me laulsime kõva häälega teleka ees kõige hirmsamaid laule ja vaatasime kõige kahtlasemat filmi ja sõime hästi palju rämpstoitu ja tegime kõige kahtlasemaid pilte ja... ja... ma rohkem ei räägi, sest need ülejäänud asjad jäävad Maria koduseinte vahele. Kuid kuidagi ikka suutis kurbus meie hinge pugeda ja meenutas kõiki halbu asju. Aga nagu ma kõigile meelde tuletasin, kõik saab korda ja kõik läheb hästi ja minu ja Raheli jaoks tuleb järgmine nädal peaaegu sama awesome.

Peaksin nüüd vist toa ära koristama ja kõik ära õppima enne kui Tartu poole teele asun, aga arvatavasti lõppeb see kõik sellega, et ma istun arvuti ees pool päeva ja söön need Ferrero Rocherid ära mis vanaema mulle just tõi, ja kunagi keset päeva vean end välja, Brigittaga kokku saama ja siis terve öö jälle arvutis ja homme u tund aega enne bussi väljumist hakkan pakkima jne. Usual me.

(Mu vanaema on nii tark, mul said just neljapäev kõik ferrero rocherid kommikarbist otsa, ja nüüd ta tõi uued. nomnom)

Dat back

Läbitud on 4/5, ja hinge hakkab pugema nukrus. Varsti ongi läbi. Or as Laever would say: ''Sad story is sad.''

Ahjaa, ma suutsin mingi karmi surmatõve endale külge hankida. Varanduse asukoha leidmiseks võite mu surivoodile tulla.


Tänane päev oli brilliant, nagu alati. Aga lõpp oli eriti tore. Käisin ekslusiivsel american footballi loengul, ning võin käsi südamel tunnistada, et ma actually sain ka midagi aru.
Iseasi, kas kõige olulisematest asjadest.

Turulumps.



Ja siis sain mutukatega kokku (tegelikult ainult kahega, aga see pole oluline), sõime, jõime and everything else nice and good.



Aga ma päriselt ei jaksa rohkem oma uduse peaga kirjutada. Hiljem elaborate'in.
Adieu.

ANNI KAS SA OLED OKEI?

Kõhulihased hakkavad vaikselt valusaks minema. I laugh like a maniac. All. The. Time.


Ma ei suuda vist isegi peale tänast ja eilset midagi muud kirjutada, kui ainult killukesi, mis meelde tulevad.

Ämmaemand ja golfiõpetaja. Armani. Üle tühermaa kõndides Bohemian Rhapsody laulmine. Bible fight. Gümnaasiumi bioloogia töövihikud. Nõmme ujula. Buss nr. 5. Pihensiklubi. AUH AUH. The pope died. TIKi trollid. Period monster. Koolisööja. Nuusutamisemeistrid.



Aga väitlusklubist räägin ma küll pikemalt, sest see oli awesome. Kuigi seekord oli ainult loeng ja läbi rääkimine, oli see ikkagi meeletult huvitav. Teema oli, et kas mehitatud kosmosereiside riiklik rahastamine on põhjendatud, mis on ühtlasi ka gümnaasiumi väitluslahingu teema. Kolm lehekülge märkmeid keset hunnitut intelligentset arutlust. Pani kaasa mõtlema.
Ja nüüd lähen ma küll ja nillin mõnd Härma väitlejat, et nad mind ka enda juurde võtaksid.


But WAIT, there's more. Läksin leedi Anu ja leedi Margaretiga teatriringi kaasa, mis oli ka omapärane kogemus. Ja siin all ei mõtle ma ''eriti ei meeldi''. Tore oli, kõõksusin pidevalt sisenaljade pärast krampides maas. Damn you, tikheads, damn you.



Aga homme ootab mind ees 2 fabuloosset tundi täis seletusi eggballist. Looking forward to it, really. But now, we're off to watch Black Books. Because, you know, sleep is for the weak.




PS, ma hakkan omandama inglise keeles õrna TIKi aktsenti, mis on beautiful. Olen rahul.

Mine pumpa oma rinnalihastesse heeliumit!

Tegime blogi täitsa avalikuks ka nüüd. Sheerige seda kõigiga asjasthuvitatutega et meie reitingud ikka lakke tõuseks. Esimese nädalaga tuleb ikka 1000 täis saada. Miinimum.

Aga me nüüd siit punasest majast soovime teile headööd, kohe kui inglise keele essay valmis, keerame ka kookonisse. Adjöö!

Sukulaku lastemaailmas

Mõned täna klõpsatud pildid

 

The Sleeping Beauty

                                                           Lastemaailma boss & gang

 

Tühik tühik koma koma tühik ii tsee tsee. Ja see oli rong, kui te aru ei saanud. 

 

Inimanatoomia esimesed tunnid

 

 Pühendus Laeva Aerule.

Alapealkirjad kirjutas Rahel, temaga võite vinguda kui ei sobi.

Ise sa oled käppadega viiner

Esimene päev on läbi. And you know what?

It was fantastic.

And I really mean it.



Blimey, ma pole pikka aega nii rahul olnud. Sümpaatsed õpetajad, fabuloossed klassi- ja koolikaaslased, hoopis teistsuguses keskkonnas kui seda on Härma. Ja noh, mis sest et me pidime kell 6.20 ärkama, et kooli jõuda. The look on their faces. Priceless.

Naernud pole ka pikka aega nii palju. See huumor, mis täna sündis - oh sa juudas, tõepoolest. Dirty, dirty jokes. Lühidalt öeldes, Kati kummipoest kohtus Black Booksiga.
Ja Kaubamaja iluosakonnas käisime ka.


Armani riiulis.


Pfft.




Suutsin täna õnnelikult šokeerida ~10 inimest, tunne oli vöimas, suure Ö'ga.



Aga peale kooli oli ka lõbus. Aadlipreilid vallatlemas antiigipoes, kohvikus ja pargis lumekellukeste keskel. Mis sest et meie jututeemad sugugi idüllilise kevadilmaga ei haakunud. Dark stuff, you know.


Mingi kella 7 paiku aga vedas Ronja mind Telemajja võtetele. Tegin oma esimesed sammud filmitööstuses assistendi assistendina. Neetult külm oli, aga lõbus samal ajal. Kirjutada suures lörtsisajus kaadrite numbreid kergelt vettinud paberile.
Aga kunst ei sünnigi alati kergelt. Huvitav oli küll.



Kokku võttes - imehea. Tiklased on tõesti vapustavad.


Aga tühjade kätega ma ei tulnud, järgmises postis include'in ka esimesed pildid. Behold, mu armsad rüütlid!

Vastik väike sakslane

Minu kruvikeeraja on igatahes taskusse pandud. Hambahari ka. Teekonda alustan punkt 18.30, ning juba 20.55 ületan õnnelikult Revali piiri. Olen nagu üks suur kannatamatu elektrijänes.

Kes teab, mis toob TIK ja meie hardcore šokiteraapia tervele 7a klassile.

Kes teab, mis toob kogu see suhkrukogus, mis ma Ronjale sisse kavatsen sööta.

Kes teab, mis toob kogu see zip it suhtumine.

Aga vähem möla ja rohkem tegusid, ehk ma hakkan liikuma vaikselt.

WHATISTHISISIMPLYCANNOT-

AFSHJSHDJSF

Ilmselgelt pole ma nii osav sõnasepp nagu Leedi Rahhel, aga eks ma üritan.

Jätkuks ta lühikokkuvõttele, te võite ette kujutada mu reaktsiooni uudisele, et on võimalus, et me saame õpilasvahetust teha. Ma hüppasin & karglesin toas ringi nagu loll. Ja kui sain emalt nõusoleku tegin sama. Ja kui sain klassijuhatajalt nõusoleku tegin sama. Ja kui direktsioonilt ka nõusolek tuli tegin sama. Ja nüüd on nädal jäänud. ÜKS nädal. ÜKS KURADI NÄDAL. Esimest korda elus kui ma tegelikult ka tahan vaheaja vahele jätta. (Sir Henry, I hope you now get it, why.) Ilmselgelt tuleb see vaheaeg siin vanaema juures ka hüplemist ja karglemist täis.

Siiski on veel lahendamata küsimus, kuhu täpselt ma Leedi Rahheli magama panen. Üks võimalik variant, mis oleks kuninglikule kõrgusele sobilik, on võrkkiik mis asetseb täpselt minu voodi kohal. Samas ma pole kindel kas ma tahan, Her Majesty mulle keset ööd selga kukuks...
Vähem kuninglik variant on põrand, maalapsele peaks sobima. Maal harjunud hiirte ja prussakatega, ei tohiks siis ära ehmatada kui mõni talle öösel teki alla poeb.

Lähen veedan oma vaheaega edasi siis, hüpeldes ja kareldes ja uue veerandi algust oodates, adjöö!

Kuis kappab minu hobune

MEHED! TALLINN POLE ENAM KAUGEL!

Kõigest nädalake veel, ning siis puudutavad mu saapad juba õndsa Revali pinda. Oo, üllad tiklased, kuis mu veretuksed teie järgi juba igatsevad!

Aga ma ei viitsi täna pikalt jamada selle tekstiga, seega siin on mu lühikokkuvõte.

Ühel külmal talvepäeval istus Rahel üksi, trööstituna koolis, ootamas valgushelki ses pimedas talvepäevas. Ootas, kuni saabus Suur Paralleelklassiõde isilikult. Jutt tiksus vaikselt teemale õpilasvahetus, ning nii muuseas mainis Suur Paralleelklassiõde, et on võimalik minna Tallinna Inglise Kolledžisse nädalaks ajaks. Rahel teritas kõrvu. Ning sealt alates hakkas suur kadalipp, läbi kantseleide, kabinettide, avalduste ja allkirjade.

Ja siin me nüüd oleme. Nädal, kõigest nädal.

Uskumatu.