Pandakarude rünnak

Ronja, sa oled tobe.

Ühesõnaga, siit tuleb meie lõppsõna.


Need kaks nädalat, well, peaaegu kaks nädalat (Härma nädal lõppes küll juba neljapäeval, aga pfft, sellest pole kellelgi kahju) olid ääretult meeldivad, eriti aga esimene, mis oli VAPUSTAV ja IMELINE ja FANTASTILINE, kõike korraga. Aitäh teile kõigile kes te mu räntimist teemal ''omfg teie prantsuse keel on nii lihtne'' ja ''tikis on segased klassinumbrid'' ära kannatasite ja selle kogemuse tohutult toredaks muutsite.


Aitäh.

.................

piinlik on. Lubasin teisel aprillil, et mõne päeva pärast kirjutan jälle. Juuli lõpp varsti käes.

.....

Peaks ju lõpusõna või midagi kirjutama, aga meh.

Pildid on ilmutusest käes juba ka mõnda aega, tegin fatseebuuki albumi kah ja seepärast siia neid eraldi lisama ei hakka.

pildidpildidpildidpildidpildid

Ave Maria

Brace yourselves, long post is coming.

Niisiis. Härma.
Pikk lühikokkuvõtte esimestest muljetest.

Koolimaja:
Võrreldes meie omaga, minuarust kõvasti suurem ja keerulisem, Raheli arust on vastupidi. Härma trepid ja põrandad on väga libedad, eriti mu oxford-papudega. Mille tulemusena ma esimese 5 minuti jooksul trepil libastusin, ja nüüd käevarrel 4cm läbimõõduga sinikat kannatan. Tundub kõledam ja inimtühi, aga see viimane võib tulla ka sellest, et pool Härmat hetkel haigust põeb.

Õpetajad:
Meh. Inglise keele õpetaja sümpatiseerib. Väga. Kuigi. Ta aktsent on peaaegu sama hull kui Kallasel, veidi selgema ja kõvema häälega räägib lihtsalt. Vene keele õpetaja tegi ülekuulamise. Küsis minult vene keeles küsimusi a la "Kui vana sa oled?" (mille peale ma kogemata numbreid sassi ajades 16 vastasin..) "Mis su nimi on?" "Mis koolist sa tuled?". Nendega sain enamvähem hakkama. Aga siis tuli veel küsimusi a la "Agshdghghr?" ja "Fgrhrerophpgklhl?" Mille peale ma oma lolli/armsat naeratust õpetajale tegin, lootes et ta aru saab, et mina ei saanud mõhkugi aru. Toimis. Järgmised küsimused tulid juba eestikeelsed. JA siis käskis ta kõigil klassi õpilastel minult mingi küsimus küsida (eesti keeles õnneks). Mille peale oli klassis pool minutit vaikust, sest keegi nähtavasti ei suutnud ühtegi küsimust välja mõelda. And then, õpetaja midagi stiilis: "NOH, KÜSIMUSI KA EI OSKA KÜSIDA, JÄTATE PEALINNA LAPSELE MAAKA MULJE!" OH. LOL. See oli bloody naljakas.

Kaasseltsimehed/õpilased:
25st inimesest oli kohal 15, niiet muljet klassist kui tervikust ei olegi. Aga kohalolevad inimesed tundusid kõik normaalsed. Though, ma pean ütlema, et võrreldes TIK-iga oli nende klass väga tuim. Äkki on asi minus, et kõik tahavad head muljet jätta (hah, yeah right), või, või, maiteagi. Ja tundub ka, et kui TIKis näevad tunnid välja umbes sellised, et kõik räägivad omavahel, karjuvad õpikute peale kui aru ei saa ja flipivad neid kinni ja kodutöid ei ole meeletus koguses, ja Härmas, et kõik istuvad vaikselt ja vahivad õpikusse ja on tuima näoga ja Raheli sõnul on palju kodutöid... Minu teada on õpitulemused mõlemal klassil suhteliselt samad, meil võibolla isegi paremad. Ei tea millest selline käitumis/tuimuserinevus. Äkki ongi pealinna lapsed elavamad..

Ühesõnaga, üldmulje oli hea, eks näeb kas ülejäänud klass järgneva nädala jooksul ka kohale ilmub, või nad kõik kardavadki mind ja ei julge tulla.


Peale tunde läks Rahel muusikakooli. Ja mina ka. Tsillisin kõigepealt neljandal korrusel, kus olid puhkpilliklassid. Ja klaverid koridoris. Ehk harjutasin veidike oma lugusid. Ja siis läksin nende raamatukogu avastama. See on lihtsalt amazing. Üpris suur ja huvitav ja leidsin isegi oma etüüdi nende riiulite vahelt õigest kogumikust üles.

Õhtul läksime Genklubisse, tellisime teed (JAH MA JÕIN TEED, kuigi see maitses üsna ebameeldivalt juba lõpuks) ja hakkasime Scrabbleit mängima. Suddenly, le wild woman appears. Küsib, kas me just alustasime ja kas ta võib joinida. Since me olime alles õpetuse lugemiseni jõudnud, ja kuna see naine teadis reegleid, mängisimegi kolmekesi. Tuli välja, et ta oli Kesklinna Kooli 7.klassi klassijuhataja slash ajalooõpetaja. Nii khuul. Ja ta arvas alguses, et me käime gümnaasiumis. Oh lol. Laua tagant polnud vist aru saada, et me tegelikult üpris midgetid oleme.

Genklubi ise on üli-üli-üli vinge koht, klõpsasin mõned pildid ka, äkki jõuan homme ilmutusse viia. Ja seal oli pinksilaud. Ja me isegi mängisime seda. Kui seda mänguks saab nimetada, rohkem tuulasime mööda põrandaid et palli üles leida. And then, le wild guy appears. Esmapilgul näeb välja üpris kahtlane, pikk mantel, õlgadeni juuksed, siuke tüüpiline "kahtlanetüüp". Tuleb sinna pinksiruumi (kus on ka vana häälest ära klaver, mida Rahel mul keelas mängida . pf. ) Istub klaveri taha, ja hakkab mängima. Ave Mariat. See oli kõige, kõige, kõige lahedam hetk. Ever. Hipsterclub, dodgy guy, Ave Maria häälest ära klaveril. Awesome. Me mängisime slash feilisime pinksi mängides. Ja peale Ave Mariat, le wild jazz. Mängis kaks lugu ära, ja kõndis minema... mul pole sõnu. Tartu.


Küsisin Rahelit, kas midagi tähtsat juhtus veel, mida peaks kirja panema.  She: "Kirjuta mulle ülistuslaul"
Well, kell on palju ja seda ma tegema ei hakka. Aga. Homme/ülehomme jälle kirjutan. Kui aega on. Heh.

PÕRRA PÕRRA

~9 tunni pärast hakkab järjekordne esmaspäev Härmas. Ori sebib mul kuskil oma telefoniga ringi ja mina olen pisut muserdatud.

Saigi läbi see imeline nädal TIKis. Justkui linnutiivul libises see mööda, jättes ometi kustumatu jälje mu mälestustesse. Mõned mehised pisarad on juba üle elatud, pikad ja kurvad hüvastijätud ka. Vaatamata kõigele oli viimase õhtu laabrakas siiski ülifun. Aga nukker alatoon oli sellelgi.

Aga ma ei ole eriti kurb, pigem õnnelik, et kogu see asi võimalik oli. Sest inimesed olid vapustavad, õpetajad oli vapustavad (enamjaolt), Tallinn ise oli vapustav. Ja muidugi TIK ise, oma eriti meeldejääva lõhna ja tundega. Isegi TIK-TV filmilindile suutsin massistseenis jääda. Tänks, Ummi, see oli tore.

Ja kuigi mu viimane inglise keele tund möödus südamevärinal, oli ka lahkumine tohutult armas ja meeldejääv. Ma kallistasin isegi TIKi seina.

Isegi kui see õhtu Maria juures oli nilbe (heas mõttes loomulikult) ja tohutult naljakas, oli seegi pisut valus. Lahkuminek oli ju juba ootamas.

Ja Anu, darling, ostis mulle kummikarusid, sest ta väitis, et ma näen kurb välja. A million thank-you's.

Igatahes, kallis tiklane, kes sa tegid mu viimase nädala jumalikuks - aitäh sulle. Sa oled fantastiline.

When you try your best, but you don't succeed

Nelja tunni pärast. Hakkab. Minu buss. Tallinnast. Liikuma. Kuhu?

TARTU POOLE. !.

Kas ma olen hakanud natukenegi valmistuma selleks? EI.
Asjad on pakkimata, tuba koristamata. Kõik on õppimata. Ainukesena on mul muretsetud Rahelile ja ta perele kingid. Aa ja shampooni ostis ka ema poest. That's all.


Ainuke probleem mis mind hetkel, vaatamata sellele et kõik pakkimata ja "äkki ei jõua", morjendab on see, et kõrvaklapid teadmata kadunud. Ja ma ei ela 2,5h üle ilma. :(

Üritan Tartumaal ka aega leida, et teid Härmakõmuga kurssi viia.

Kohuke kohuke külmikus, kes on pakseim kogu maal? Ikka sina, Ronja, ikka sina.

Eile oli see kurb päev, kui Rahel meie seast lahkus. Küll mitte Tallinnast, sest seda teeb ta umbestäpselt 2,5h pärast, aga tiklased teda rohkem ei näe. Terve see nädal oli uskumatult tore ja lõbus ja lollusi täis ja ma olen nii õnnelik et see kõik võimalik oli.

Igastahes, eile käisime peale tunde Maria juures Raheli, Brigitta ja Anuga. Me laulsime kõva häälega teleka ees kõige hirmsamaid laule ja vaatasime kõige kahtlasemat filmi ja sõime hästi palju rämpstoitu ja tegime kõige kahtlasemaid pilte ja... ja... ma rohkem ei räägi, sest need ülejäänud asjad jäävad Maria koduseinte vahele. Kuid kuidagi ikka suutis kurbus meie hinge pugeda ja meenutas kõiki halbu asju. Aga nagu ma kõigile meelde tuletasin, kõik saab korda ja kõik läheb hästi ja minu ja Raheli jaoks tuleb järgmine nädal peaaegu sama awesome.

Peaksin nüüd vist toa ära koristama ja kõik ära õppima enne kui Tartu poole teele asun, aga arvatavasti lõppeb see kõik sellega, et ma istun arvuti ees pool päeva ja söön need Ferrero Rocherid ära mis vanaema mulle just tõi, ja kunagi keset päeva vean end välja, Brigittaga kokku saama ja siis terve öö jälle arvutis ja homme u tund aega enne bussi väljumist hakkan pakkima jne. Usual me.

(Mu vanaema on nii tark, mul said just neljapäev kõik ferrero rocherid kommikarbist otsa, ja nüüd ta tõi uued. nomnom)

Dat back

Läbitud on 4/5, ja hinge hakkab pugema nukrus. Varsti ongi läbi. Or as Laever would say: ''Sad story is sad.''

Ahjaa, ma suutsin mingi karmi surmatõve endale külge hankida. Varanduse asukoha leidmiseks võite mu surivoodile tulla.


Tänane päev oli brilliant, nagu alati. Aga lõpp oli eriti tore. Käisin ekslusiivsel american footballi loengul, ning võin käsi südamel tunnistada, et ma actually sain ka midagi aru.
Iseasi, kas kõige olulisematest asjadest.

Turulumps.



Ja siis sain mutukatega kokku (tegelikult ainult kahega, aga see pole oluline), sõime, jõime and everything else nice and good.



Aga ma päriselt ei jaksa rohkem oma uduse peaga kirjutada. Hiljem elaborate'in.
Adieu.