Saigi läbi see imeline nädal TIKis. Justkui linnutiivul libises see mööda, jättes ometi kustumatu jälje mu mälestustesse. Mõned mehised pisarad on juba üle elatud, pikad ja kurvad hüvastijätud ka. Vaatamata kõigele oli viimase õhtu laabrakas siiski ülifun. Aga nukker alatoon oli sellelgi.
Aga ma ei ole eriti kurb, pigem õnnelik, et kogu see asi võimalik oli. Sest inimesed olid vapustavad, õpetajad oli vapustavad (enamjaolt), Tallinn ise oli vapustav. Ja muidugi TIK ise, oma eriti meeldejääva lõhna ja tundega. Isegi TIK-TV filmilindile suutsin massistseenis jääda. Tänks, Ummi, see oli tore.
Ja kuigi mu viimane inglise keele tund möödus südamevärinal, oli ka lahkumine tohutult armas ja meeldejääv. Ma kallistasin isegi TIKi seina.
Isegi kui see õhtu Maria juures oli nilbe (heas mõttes loomulikult) ja tohutult naljakas, oli seegi pisut valus. Lahkuminek oli ju juba ootamas.
Ja Anu, darling, ostis mulle kummikarusid, sest ta väitis, et ma näen kurb välja. A million thank-you's.
Igatahes, kallis tiklane, kes sa tegid mu viimase nädala jumalikuks - aitäh sulle. Sa oled fantastiline.
No comments:
Post a Comment